Kui sa mõtled pulmafotograafi peale, kes tuleb sulle esimesena meelde?
Minul oli selleks üle 8-aasta tagasi Valdur Rosenvald. Olime otsimas enda pulma fotograafi, kuid kahjuks oli ta selleks päevaks juba broneeritud. Igaljuhul oli ja on tema stiil nii eriline. Mitte ainult töötlus, vaid kui vaadata tema töid, siis tekib küll küsimus, et kuidas temal nii ägedad pildid tulevad? Kas iga kord juhtubki mingi äge sündmus poolkogemata?
Ma uurisin välja!
Nimelt sain olla osa tema ühest täispikast pulmast ning kui ma ütlen täispikk pulm, siis ma ei mõtle 12h pulmapäeva, vaid neid tunde oli kokku lausa 18h!
Jep, üliintensiivne, kuid samas appi kui lahe! Alustame siis algusest, kuidas mulle selline võimalus avanes? Valdur otsis mõned nädalad tagasi endale teist fotograafi/assistenti praktikale ning selle kuvatõmmise saatis mulle mu endine kursaõde (aitäh, Kristiina). Sel samal sekundil ma jätsin kõik enda toimetused pooleli ja hakkasin talle kirjutama kõige ilusamat kirja, mida ma tol hetkel suutsin. Üsna pea sain vastuse, kuid see oli negatiivne. Päris ausalt, ma poetasin mõne pisara.
Umbes nädal hiljem sain aga Valdurilt kõne, et juba kolme päeva pärast on tulemas üks pulm, kuid teine fotograaf jäi haigeks, kas saaksin/sooviksin tulla teda asendama. Õnneks oli mu kalenderis just sel päeval tühimik ja ma sain kohe öelda jah sõna. Pulmapäev algas hästi, olin päris elevil-põnevil ja nautisin igat minutit. Terve päeva vältel pidas Valdur kontakti, saime vesteldud ja jooksvalt vaatas ta ka mu töid üle jagades ka nippe ja õpetusi
Kõrvalt vaatajana sai ka see selgeks, et ei. Need ägedad pildid ei tule “niisama”, neid planeeritakse ette või leitakse jooksvalt mõni lahe koht koos vürtsika ideega ning pannakse pildile humoorikalt, kuid ajatult. Valduril oli terve ilupiltide aja vältel iga sekund arvel ja ta pilk otsis pidevalt mingit uut ja ägedat nurka, mida ära kasutada, et saada parimad pildid. Olles ise keskendunud põhiliselt lastele, siis lastefotograafina olen ma alati väga enesekindel laste seltskonnas, AGA kui Valdurit jälgisin lastega rääkimas ja suunamas, siis tekkis küll tunne, et okei. Paneme pillid kokku, ma ei oska ikka midagi!
Päriselt!
Kui suure kergusega ta paneb lapsed koos täiskasvanutega naerma; kui vingelt ta teeb grupipildid ära nii, et iga külaline saaks pruutpaariga erilise pildi mitte “ühes ja samas” poosis; kuidas ta on terve peo vältel energiline ja rõõmus. Wow-wow-wow!
Ma päriselt ka ahhetasin terve peoaja ja lihtsalt proovisin 100% ainult õppida-õppida-õppida. Hannes Hermakülagi küsis söögilauas minult: “Kas sa oled koguaeg nii vaikne?” ja ma hakkasin muigama ning vastasin otse ja ausalt, et ma lihtsalt naudin igat hetke siin. Tahtsin igat minutit talletada ja meelde jätta.
Kui ma koju jõudsin ja hommikul mees küsis, et kas sa õppisid ka midagi nagu plaan oli, siis ma ei osanud ainult ühte asja välja tuua vaid ütlesingi, et see oli kõige intensiivsem “kool”, kus ma kunagi käinud olen. Ma õppisin reaalselt nii palju ja plaanin igat nippi, suhtumist ja juhiseid ellu viia. Boonuseks sain veel pea 10-minutilise tagasiside video Valdurilt, kus ta analüüsis mu assisteerimist, pilte ja pulmas olekut. Mu unistus täitus ning läheksin iga kell uuesti!
Rohkem pilte ja detaile tuleb peatselt minu instagrami ja facebooki kontole, mine pane follow, et mitte nendest ilma jääda!
